Küsida võib kõike!

Eellugu:
Õpib tudeng ülikoolis pikalt-pikalt. iga jumalapäev vaatab tahvlit
auditooriumis, mis ei ole muud, kui üks pikuli asetsev ristküülik.
Lõpetab kooli ilusasti (või vähem ilusasti) ära, otsib pikalt tööd ja
läheb lõpuks "onupojana" suurde firmasse (või miks mitte ka panka)
tööle. Esimesel päeval kohe tähtis koosolek. Astub ruumi ja mis ta näeb!
Ei olegi suurt tahvlit :( vaid plokk suuri pabereid statiivi peal ja mis
kõige hullem, ristküülik küll, aga ei ole pikuli, püsti hoopis!

Küsimus (lõpuks):
miks ei võiks see suur paberiplokk pikuli seal statiivi peal olla?

Vastus (küsimusele):
Miks ka mitte.

Põhjendus:
Kui päris aus olla, siis olen mina näinud paberiblokki, millel olid
augud ka pikemas servas, et teda saaks põigiti riputada. Tahvel, mille
küljes ta rippus oli see vildikatega kirjutamise tahvel, mis oli kooli
tahvli mõõdus ja sinna ette sai tõmmata lina, et projektoriga näidates
ei peegeldaks. Sama tahvli küljes olid ka paberi riputamise konksud. Aga
paberipaki riputamise suunda said ise valida.

Mulle endale tegelikult meeldibki see landscape variant rohkem, sest
tavaliselt on portrate paberi alumine ots liiga madalal ja kui ma sinna
kirjutama hakkan, siis ma pean kas kükitama või kummardama ja siis läheb
mu niigi kole käekiri veelgi koledamaks.

Portrate eelis on ehk see, et erineva pikkusega inimesed saavad kuhugi
ikka midagi kirjutada. Lühemad kirjutagu alla ja pikemad üles.

# posted by vastuse-vadim @ 9:27 AM