Küsida võib kõike!

Küsimus:
Selline küsimus, kui suured ravivõimalused on, inimene on 20 aastane ja diagnoos on P.C.I Diplegia spastica III-IV. liikumishäire käib tugiraamiga ainult.Olen väga mures, et kas sellest saab kunagi lahti?

Vastus:
Mul ei ole pakkuda head ja positiivsetest emotsioonidest pulbitsevat vastust.
Ma ei taha ka küsimuse sõnastuse kallal norida aga kirjutan paar lauset nii nagu ma küsimusest aru saan...

Negatiivse poole pealt:
1) Ravivõimalusi kindlasti on aga ilmselt mitte väga suured, eriti Eestis. Meid on tugevalt alla 1.5 miljoni, seetõttu on igasuguste kaupade ja teenuste pakkumine siin kandis palju väiksem, kui kõrval asuvas Lätis (alla 2.5 miljoni elaniku)
2) Küsija ilmselt mõtles paranemise võimalusi. Ma ei ole kindlalt kursis, palju sarnase diagnoosiga haigeid üldse paranevad. Ei taha ka asjatuid lootusi külvata.

Positiivse poole pealt:
1) Inimene on 20 aastane, tehnika areneb iga päevaga nagu seenkasvaja. Sattus natuke aega tagasi kätte artikkel 1mm suurusest mootorist. http://thefutureofthings.com/articles/49/engine-on-a-chip.html
Raske ennustada aga tugiraamist ehk saab lahti mingil hetkel.
2) Tänapäeval pole liikumishäire enam sama suur takistus, kui ta oli 10-15 aastat tagasi. Paljud töötavad, suhtlevad, elavad toredat elu vaatamata sellele, et jalgratta ja rulluiskudega nad suure tõenäosusega sõita ei saa kunagi.
3) Tihti annab puudus ühes valdkonnas põhjuse end arendada teises valdkonnas. Näiteks: pime võib olla muusikaliselt tugev. Kui käsi ei tööta, tuleb arvutada peast. Kui jalg on tönts, siis sõrmed panevad kiiresti kokku Rubiku kuubiku ja on osavad elektroonika detailide jootmisel trükiplaadile. Luuletuste kirjutamine pole kellelegi keelatud.

Igal juhul edu ja jaksu paranemisel! Minule võite alati kirjutada. Ma tõesti ei pea kõikidele kirjadele blogi kaudu vastama.