reede, mai 13, 2005
Memm-punaväelane.
Küsimus:
1) kes maksab memme vaeva ?
2) kas punaväelane peaks jääma ?
Vastus:
1) Mõistujutt...
Mees läks poodi ja ostis kolm leiba. Poodnik pärib, et kas Sa tõesti sööd need kõik ise ära? Mees vastu: ühe söön ise, ühega maksan võlga, kolmanda annan võlgu. Said aru?
Ühe sööb ise, teise annab isale, kolmandaga toidab poega.
Oma ema vaeva enda kantseldamise eest maksad ise. Maksa hästi! Kui emal veel jõudu on, siis aitab ta vanaemana Sinu enda lapsi hoida. Ja teeb seda hästi.
Ja nüüd küsimus: Kes maksab vanamemme vaeva? Ja siit twist küsimuse nr.2 juurde.
2) Punaväelane...
Kui Sa mõtled Kaarli kiriku kõrval seisvat Pronkssõdurit, mis punaseks värviti hiljuti ja tänase päeva seisuga on vist puhtaks pestud (ma pole ise kontrollimas käinud), siis ma ütlen: JÄÄGU.
Mine otsi oma vanema generatsiooni sugulased üles! Paljudes peredes juhtus saatuse sunnil nii, et rindel oli vend venna vastu ja kumbki koju ei tulnud.
Mälestusmärgid võiks olla, need on tükk meie ajalugu. Jäta alati endale alles esimene mänguasi, mõni märkmik, kogu mõned e-mailid, pilt vanavanematest või mingit muud kila-kola. Endal on lahe vaadata neid tulevikus.
Ma tean, et kui ma lähen võtan vanaema pildiraamist pildi välja ja seal sees leiduvates paberitükkides sobran, siis ma leian sealt tema isa pildi. Usu või ära usu, aga see mees on seal sci-fi tasemel sarnane minuga.
Isegi pisiasjad ajaloost võivad tähtsad olla, milleks siis hakata juurika pealt Lenini kujusid maha nülgima jne. Kellelgi on kahju, kui see vidinas seal seisab vä? Mina pigem võtaks seda, kui järjekordset ärivõimalust.
Kuigi paljud on hirmsasti vastu tollele nukrale pronksmehikesele tõnismäel, paljudele ta jällegi meeldib. Ja no mis seal ikka, las käivad fännid pronksmehele paar korda aastas kontserti andmas.
Kellele ei meeldi, ärgu vaadaku.
Esimese küsimuse juurde tagasi.... Ah, never mind, keegi nagunii ei viitsi seda värki jälgida.
Alates 24. November 2005.